BLOGI

Miks on tsoonifail “saladus”?

18. maist riputab Rootsi tippdomeeni .se haldaja IIS oma halduses olevad tsoonifailid kõigile kättesaadavalt Internetti üles. Sellega seoses on paslik vaadata teemale ka Eesti mätta otsast - miks meie tsoonifaili varjame ja kas oleks mõeldav Rootsiga sama tee ette võtta.

Turundajad, domeenide edasimüüjad, rämpsposti levitajad, veebi treialid ja paljud teised pärivad meilt .ee tsoonifaili alatihti. EISilt küsitakse seda isegi kohtu kaudu. Aga meie ei anna. Internetist on võimalik leida/osta aastaid vana värskendatud või siis värskendamata .ee tsoonifaili versioone. Aga meie ikka keeldume ning panustame oma aega ja ressursse, et tsoonifail praegusel kujul saladuseks jääks. Miks seda siis ikka nii väga tahetakse ja miks me selle väljastamisest nii järjekindlalt keeldume?

Algatuseks väike selgitus - tsoonifail on konkreetne tehniline mõiste, see on andmefail, kus sees meie puhul kõik registreeritud .ee domeenid, nendega seotud nimeserverid, DNSSEC kirjed ja muu vajalik, et interneti kasutajal oleks võimalik sirvikusse .ee aadressi sisestades sellel töötav teenus üles leida. Tehniline info tegelikult ei huvita kedagi ja soovitakse saada registreeritud domeenide nimekirja. Ehk antud kontekstis kui ütlen tsoonifail mõtlen tegelikult domeenide nimekirja.

Mida selle nimekirjaga peale hakata? Teha on sellega palju. Näiteks veebimeistritel on selle alusel lihtne välja filtreerida domeenid, kus taga on mõni veebileht, et teha pakkumisi uue lehe tegemiseks, masspostitajad saavad vaadata milliste taga on e-posti teenus, et sinna reklaami saata, domeeni edasimüüjad saavad lihtsasti läbi viia analüüsi missugused potentsiaalselt väärtuslikest domeenidest on veel vabad, kustuvate domeenide püüdjad (dropcatcher) saavad selle abil koostada kustuvate domeenide nimekirju, et need siis vabanemise järel enne teisi taas edasi või tagasi müügi eesmärgil registreerida. Täisnimekirjale on lihtne juurde hankida omanike ja seotud isikute andmed ning kasutada seda infot profileerimiseks, ettevõtete tulevaste toodete või käivitatavate kaubamärkide info mille jaoks/kaitseks domeen aegsasti registreeriti reedab enneaegselt avalikkusele ja konkurentidele ettevõtte plaane. Kõik see on aga negatiivse varjundiga - kas midagi positiivset ka on? Ilmselt saaks teha teenuse, mis aitab registreerijal soovitud domeeni puudumisel valida sobiv alternatiiv, koostada katalooge, mis võimaldaks kasutajatel lihtsamini soovitud infot, teenuseid ja lehekülgi leida; teostada uuringuid ja analüüse, et õppida paremini tundma domeeni registreerijat kui klienti ja saada rohkem infot tippdomeeni “tervise” ja tulevikuväljavaadete kohta.

Paraku kipuvad negatiivsed mustrid valitsema. Võimalik, et see on oma paranoia ja piiratud fantaasia vili, aga tõesti on rakse välja mõelda, kuidas registreeritud domeenide nimekiri saaks paremini teenida tavaregistreerijate huvisid.

Registri jaoks tähendaks nimekirja avaldamine ilmselt registreeringute suurenemist - tõenäoliselt ajutist. See ju justkui oleks tore - mittetulundusliku sihtasutusena aga ei ole, ega ka tohi olla EISi eesmärk võimalikult suur arv registreeringuid. Registreeringute arvu kasv peaks olema tagajärg heale tööle, mille eesmärgiks on tagada .ee kvaliteet, kättesaadavus, usaldusväärsus ja kestlikkus.

Aga kas rootslased näevad siis siin midagi, mida meie ei märka? Rootslased lähenesid küsimusele vaatenurgast, et kas nad ka tegelikult suudavad tsoonifaili salajasena hoida. Seda pole avaldatud, kas selle taga on ka reaalsed juhtumid, aga nende veendumus oli, et tsooni teenindavate nimeserverite kaudu lekib see info nii kui nii. Kõigi registreerijate võrdse kohtlemise mõttes on seega mõistlik nimekiri avalikustada. Selle seisukohaga on raske vaielda, kuid meil on seni veel õnnestunud registreeritud domeenide täis nimekirja liikvele minekut vältida. Liikvel on küll EISi eelsest ajast pärit ja vahepeal käepäraste vahenditega uuendatud tsoonifaili versioonid, kuid värskema faili lekke kohta meil täna info puudub.

EIS rakendab domeeninimede registreerimisel koos valdava osaga muust maailmast "kes ees, see mees" põhimõtet, mis tähendab, et esimesena korrektse taotluse esitanud isik saab domeeni enda nimele. Kõigile kehtivad võrdsed reeglid ja tingimused. Domeenidega kaubitsejad, aga muudavad selle idee sisuliselt mõttetuks. Professionaalsete tegijatena on neil lahendused, mis võimaldavad domeeni registreerida teistest kiiremini. Nii jõutakse situatsiooni, mis vaevab kõiki suuri tippdomeene - mõelge näiteks mõne mugava nime, meeldejääva tähekombinatsiooni või lühendi peale ja vaadake kas see on .eu või .com all vaba. Suure tõenäosusega ei ole. Lisaks sellele on ka suhteliselt suur tõenäosus, et domeeni taga ei peitu tegelikult mingit mõistlikku teenust, vaid see on hoopis müügis ja nüüd enam mitte 6 või 8€ vaid pigem sadade ja tuhandete eurode eest. Registreeritud domeenide nimekiri on sellise tegevuse jaoks asendamatu töövahend ja selle tõkestamine EISi üks olulistest eesmärkidest.

Isiklikult arvan, et "kes ees, see mees" põhimõte on tänasel kujul domeeninduses juba ammu oma aja ära elanud ja vaja on uuenduslikumat mudelit, ettepanekud on tehtud, arutelud käivad, kuid see on juba täiesti eraldi teema. Seni kuni tänane reegel kehtib võitleb aga EIS edasi tsoonifaili saladuses hoidmise nimel, ikka selleks, et tagada kõigile võimalikult võrdsed tingimused domeeninimede registreerimiseks.

Uus kommentaar

Email again:

© 2017 Eesti Interneti Sihtasutus  | Paldiski mnt 80, 10617 Tallinn | Registrikood: 90010019